Kirikliku matusetalituse viib läbi vaimulik. Ärasaatmine toimub kirikust, kodust, krematooriumist või surnuaia kabelist. On olemas kirikliku matusetalituse kord ärasaatmiseks kirikust, kodust või krematooriumist. Kiriklikul matusetalitusel osaleb ka kirikumuusik. On olemas matuselaulud nii kiriklikud (kui talitus toimub kirikus) kui ka ilmalikud. Kiriklik matus ei ole sakrament.

Ilmalik ärasaatmine toimub matusebüroost, kodust, krematooriumist või surnuaia kabelist. Ilmaliku matusetalituse viib läbi matusebüroo töötaja. Millist matusetalituse viisi valitakse, sõltub lahkunu soovist, mida tema on avaldanud elu ajal või lähedaste vabal soovil.

Kalmistul

Kalmistul peetaval matusetalitusel ei pea kõik osalema. Vana tava kohaselt lähevad sinna ainult peielauda kutsutud. Matusetalitusel on omaksed kirstu peatsi poolt vaadatuna ees vasemal, paremal pool seisavad teised leinajad.
Tavandihoonest, kabelist või kirikust võtavad pärjatoojad ise oma pärjad hauale kaasa, nad kõnnivad kirstu ees. Esimesed pärjakandjad ja kirstu taga kõndijad on sugulased.
Kalmistul seistakse matuselisena hauast aupaklikult kaugemal.
Omaksed jätavad lahkunuga jäädavalt hüvasti. Haua juurest ei lahkuta enne, kui haud on kinni aetud ja korrastatud ning küünlad süüdatud. Soovi korral pildistatakse.

Krematoorium

Krematooriumis toimuv matusetalitus on Eestis suhteliselt uus komme. Krematooriumi matusetalituseks on võimalik tellida nii kristlik kui ka ilmalik ärasaatmine.
Ajalooliselt pole põletusmatus tundmatu ühelegi rahvale.

• On perekondi, kes soovivad vaid kõige lähemate sugulaste osavõttu, sel juhul avaldatakse surmakuulutus alles pärast matust.
• Matusetalitus võib toimuda ka nn kultushoones. Kultushoone ees seistes saadavad leinaseisakus leinajad kirstu krematooriumi poole teele.
• Kui kogu tseremoonia toimub krematooriumis, asetatakse urn lahkunu põrmuga hiljem kolumbaariumisse (krematooriumi ruum, mille seintes on orvad, kuhu saab paigutada tuhaurne).

Üldiselt soovivad eestlased urni matta maamulda. Pärjad, leinakimbud ja potililled saab paigutada hauaplatsile, ehkki urn sängitatakse sinna hiljem, kui osalevad ainult kõige lähedasemad.
Omastele on kahtlemata lohutav näha lilli, mis on toodud lahkunule lugupidamise ja austuse märgiks.

Matuselise etikett

Kõige esimene leinamärk on vaikus. Ruumi sisenedes minnakse kõigepealt kirstu juurde, seisatatakse hüvastijätuks selle jalutsis ning kaasasolev pärg, lille- või matusekimp asetatakse sobivale kohale. Lilli ei panda puusärki. Seejärel suundutakse kõige lähema leinaja juurde kaastunnet avaldama.
Kaastundeavaldus kohapeal olgu lihtne ja napisõnaline. Vahel piisab ka käepigistusest.
Teistele kirstu juures leinajatele avaldatakse kaastunnet kas käepigistuse või kummardusega, olenevalt sellest, kui hästi leinajat tuntakse. Kultushoone pole sobiv koht ennast esitleda.
Matusele ei hilineta. Matusetalituse ajal hoitakse lapsi enda juures, ja kui nad muutuvad rahutuks, lahkutakse vaikselt.
Kirikus või muust ärasaatmiskohast kalmistule viidavat kirstu saadavad kõik matuselised.

Matuserong

Matuserongi ja kalmistul peetava leinatalituse korraldab kas kirikuõpetaja või ilmalik matusetalitaja.
Matus on ainus koosviibimine, kuhu võib minna ilma kutseta.

Lilled ja pärjad

Enamik maailma rahvaid saadab oma lahkunuid viimasele teekonnale lilledega ehitult. Juba vanadel kultuurrahvastel olid teatud lilled pühendatud surnutele. Kuid ajad on muutunud. Tänapäeval sobib matusele viia peaaegu kõiki lilli, välja arvatud punaseid roose ja nelke. On ju punane värv armastuse, vere ja tule sümbol. Lilli, pärgi ja kimpe ei viida ainult sel juhul, kui see oli kadunu või on omaste soov. Kirikliku matuse puhul annavad omaksed altari kaunistamiseks lõikelilledest kimbu (kimbud).

Pärgade ja leinakimpude külge kinnitatakse valgeid, musti või lipuvärvi leinalinte, millele on kirjutatud, kes selle pärja või kimbuga lahkunut mälestab. Töökoha poolt pannakse pärg hauale pärast sugulasi, kas koos järelhüüdega või ilma.

Riietuse etikett

Matustel kantakse ainult musti või tumedates toonides rõivaid. Suvel ka valget.
Mehed kannavad ülikonda ja tumedat lipsu. Nõnda riietutakse ka siis, kui minnakse ainult pärga viima.
Matusel ei sobi kanda kirjuid või eredavärvilisi riideid, teksapükse ega spordijalanõusid.
Lapsi musta ei riietata, kuid riided peaksid olema siiski tagasihoidlikud.

Peied

Eestlastel on iidne tava korraldada pärast matusetalitust lahkunu mälestuseks peiesid. Need peaksid toimuma vahetult pärast kalmistul peetud matusetalitust.
Mälestuslõunast võtavad osa ainult kutsutud. Lahkunu kolleegid võivald korraldada mälestuslõuna ise. Peielauda ei pea kutsuma kõiki lahkunut saatma tulnud inimesi.

Sõnavõtt

Lahkunut meenutatakse sõnavõttudes kas enne sööki või magustoidu ajal.
Peiede lõppedes tänab keegi omastest kõiki, kes austasid lahkunu mälestust ja toetasid leinajaid oma kohalolekuga.
On vale arvata, et leinajad ei soovi kadunust kõneleda. Päris sageli on kadunust kõnelemine lausa vajalik, sest see aitab hingelist tasakaalu taastada. Lohutussõnade kõrval on ka vaikne käepigistus ja südamlik pilk kõnekad.

Peielaud

Peielauda kaetakse pidulikult ja rangelt.
Kasutatakse traditsioonilist valget laudlina.
Aukoht jäetakse tühjaks, taldrikule asetatakse diagonaalselt nuga ja kahvel. Lahkunut tähistab taldriku ees põlev küünal.
Tavaliselt valitakse lõunasöök, mis koosneb puljongist ja pirukatest, praest ning tagasihoidlikust magustoidust.
Lõunale järgneb tee või kohv. Nende juurde pakutakse küpsiseid või plaadikooke.
Alkohoolsete jookidega ei sobi liialdada.
Restoranis või sööklas järele jäänud toidu võivad leinajad kaasa võtta.
Pärast matust tänavad omaksed kõiki matusest osavõtnuid, näiteks kohaliku ajalehe vastavas rubriigis.

Leinaaeg

Leina märgiks kannavad lahkunu omaksed teatava aja jooksul tumedat leinariietust, ei korralda kärarikkaid vastuvõtte ega käi seltskonnas. Kui kaua leinaaeg kestab, on leinaja enda südameasi. Need kes peavad rangelt kinni traditsioonidest, toimivad järgmiselt: vanemate kaotus – leinaaeg 10 kuud, abikaasa surma korral – 1 aasta, sama aeg ka täiskasvanud lapse kaotuse korral; vanavanemate, õdede ja vendade ning väiksemate laste surma korral kestab leinaaeg 3 kuud.

Peaaegu kõigist jääb siia maailma maha midagi materiaalset. Kõik ei pea vajalikuks testamenti teha. Usutakse, et inimese hing rändab pärast keha surma maapeal 40 päeva. Kristlikus maailmas loetakse lahkunule 40.päeval kirikus või kalmistul hingepalvet. Alles pärast seda on kohane hakata mõtlema järelejäänud maise vara jaotamisele.

Allikat: Suur perenaise käsiraamat (2007)